Alati sõidus.
Kuna enne siia tulekut sai maha müüdud praktiliselt kõik, mida me omasime. Kõik alates kappidest ja vooditest lõpetades majani välja. Seega me tulime Hispaaniasse selleks, et siia jääda. Asjade ja maja maha müümine oli lihtsalt etapp, mis tuli läbida selleks, et me kohe pärast esimest mõõna kodumaale tagasi ei pageks. Võimalus on ju ikka. Võimalus on alati üürida või siis ämma juurde mõneks ajaks kotid maha panna. Aga kui sul ikkagi see tagasitee sedavõrd keerukam on, siis ikka pingutad rohkem ja annad alla siis, kui asi ikka väga hapuks kisub. See on minu filosoofia. Üks esimesi keerukaid ülesandeid siin maal oli leida lastele kool. Või üldse aru saada, mis kool või kuhu või kuidas või mis??? Sellel teekonnal olid küll närvid vahepeal juba otsi andmas.
Põhjus, miks me üldse otsustasime Hispaaniasse tulla, oli see, et Kent nägi Radarist, et siin Andaluusia piirkonnas on Eesti kool. Kui otsus oli tehtud, et me nüüd lähemegi, siis mingi aeg hakkasime kahtlema, et kas on ikka mõistlik lapsed Eesti kooli panna. Me ju läheme Hispaaniasse selleks, et jääda ja keegi kunagi rääkis, kuidas lapsed on nagu svammid ja õpivad keele esimese kahe nädaga selgeks. Eesti tuttavad soovitasid vähemalt kaheks esimeseks aastaks valida eesti keelse õppega kool aga kuna me selles veel nii kindlad ei olnud, siis jätsime küsimuse õhku. Siia tulles ja tutvusringi laienedes hakkas aina enam ja enam tulema soovitusi valida ikkagi kohalik kool. Veel enne lõplikku otsust istusime Kentiga maja ja lugesime läbi hunnikutes artikleid, foorumeid ja blogi postitusi kuni lõpuks oli asi otsustatud. Lapsed lähevad kohalikku hispaania keelse õppega kooli. Kuna lapsed hispaania keelt mängleva kergusega haarasid, siis tundus see olevat õige otsus.
Kui see oli selge, siis oli vaja läbi pureda järgmisest küsimusest. Mida meil vaja on? See oli juba kõvasti keerulisem, sest arvamused erinesid nagu öö ja päev. Üks ütles, et meil on vaja lastele NIE numbreid ja lapsed peavad olema residendid, teine ütles, et meil on vaja aadressit, kolmas ütles, et meil ei ole midagi vaja ja neljas ütles, et me oleme üldse lootusetult hiljaks jäänud. Seega jah. Meil on vaja kõike ja mitte midagi ja seda üsna kiiresti, mis siis, et me oleme lootusetult hiljaks jäänud.
Üks asi vahemärkuseks. Ma tean küll, et me oleks võinud minna kusagile kooli ja sisse marssida ja nõuda vastuseid oma küsimustele aga kuna me saime suveks kodu Manilvasse ja meil polnud õrna aimugi, kus me ikkagi täpselt elada soovime ja siin maal loeb aadress(ja loomulikult ka linn) üsna palju kooli saamisel ja me olime suhteliselt segaduses ja ei osanud too hetk veel midagi teha…
Esimene asi, millest me kinni haarasime, oli NIE. Teeme siis lastele NIE numbri ära ja siis saame edasi uurida. NIE numbriga aga ei ole nii, et lähed ja teed kähku ära, seega see plaan jäi katki. Esimene aeg pakuti meil Esteponas 13 juuni. Aga kuna meil on ju kiire kiire, siis see tundus ilmselgelt liiga kauge tulevik.
See oli siis see hetk, kui mul oli tunne, et me oleme ikka jumala ummikus omadega. Elukohta pole, kuhugi sisse kirjutada pole, NIE numbrit ei saa piisavalt kiiresti, APPI APPI! Mida me teeme?
Kõigepealt istusime maha ja otsustasime, et lähme paneme lapsed esialgu Esteponasse kooli. Estepona meile meeldib, meenutab Tartut. Selline pisike..aga samas kõik on olemas. Meil on ka üürileping Esteponast. See peaks ka asja ära ajama. Mis nüüd edasi? Meil oli veel hunnik küsimusi. Kust leida infot, millised on head koolid, mis dokumente meil vaja on ja mida me ikkagi peaksime tegema, et lastele kohta saada…
Korraga tuli meil idee. Eesti saatkond Hispaanias. Helistasime siis sinna ja küsisime infot. Sealt juhatati meid kohalikku vallavalitsusse. Otsisime internetist aadressi ja läksime kohale. Istusime siis natuke aega seal, kuni me lõpuks laua taha saime.
Maksuamet
Naisterahvas laua teatas meile oma meeldiva inglise keele aktsendiga, et me oleme maksuametis. Hahaa. Suunas meid siis nurga taha õigesse kohta. Astusime siis sealt sama lootusrikkalt sisse nagu eelmisesse kohta ning sama targalt jällle välja.
Hunnik erinevaid ayntamientosid. Proovi sa siis aru saada, milline õige on...
Meid suunati siis taaskord järgmisesse kohta. Lõpuks jõudsime sellisesse kohta…
Astusime siis ühest pisikesest uksest, kuhu sisseviiv tee oli suhteliselt kinni kasvanud sisse ja ka seal selgus, et me pole õiges kohas. Otsis meile paar kooli, kuhu me võiksime helistada ja kõik.
Tee, mis ukseni viis. Vist väga tihti ei käida siin.
Seega reaalsus on see, et mitte ükski ametkond ei oska sulle infot anda. Iga ametkond on pädev(ma eeldan vähemalt) ainult oma asjatoimetustega. Ehk siis, kui Eestis sõidad kuhugi auku, siis oskab politsei sulle infot anda, kelle sa kohtusse peaksid kaevama. Siin juhatatakse sind ühest ametkonnast teise ja sealt kolmandasse ja sealt neljandasse. Mingit ühtset infoliikumist neil siin ei ole. Marbella politseijaoskonnas pole neil õrna aimugi, kuidas Esteponas asju liigutatakse.
Seega me seisime selle paberiga, kus oli kahe koolid nimed ja numbrid seal maja ees ja olime ikka vastusteta ja püüdsime helistada. Aga tulemusteta. Kuna kell lähenes juba kahele, siis otsustasime lahkuda(siesta hirmus). Järgmine päev tegelesime helistamisega..aga tulutult. Seega ei jäänud meil muud üle, kui kohale minna ja otse küsida. Mida me ikkagi tegema peame ja mida meil ikkagi vaja on..
Kõigepealt läks meil paar tundi selleks, et esimest kooli üles leida. Ei leidnud. No lihtsalt ei leidnud. Aadress oli olemas, aga GPS ei tunnistanud seda ja kaarti peal ka ei olnud. Seega andsime alla ja võtsime teise kooli. Sinna tee oli juba lihtne. See asus parkimisplatsi vastas, kus meie Estepona üürikas oli. Astusime sinna sisse ja küsisime infot. Meile öeldi, et kohad on kõik täis ja avalduste esitamise aeg otsa saanud. Tulge tagasi septembri esimesel nädalal ja me leiame teile kohad. Küsimuse peale, mida meil vaja on, öeldi, et NIE numbrit, lapsed peavad olema residendid ja veel nipet-näped. Passi koopiad ja pildid ja sünnitunnistused. Öeldi, et võtke rahulikult. Küll saab…
Silt ukse peal. Punktisüsteem ja avalduste esitamise ajad.
Lapsed. Näljased. Väsinud. El Carmeni koolis.
Kent infot küsides. El Carmen.
Kui me Hispaanias üldse midagi õppinud oleme, siis seda, et ära usalda ühtegi infoallikat. Seega otsustasime, et meil on vaja teist arvamust ja siis saame neid omavahel võrrelda. Meil õnnestus telefonitsi lõpuks kätte saada teine kool, mis meil seal lipiku meil oli. Sealt öeldi aga, et kohad on täis ja helistage hoopis sinna kooli. Helistasime. Võeti vastu ja kui Kent küsis, et “Tu hables ingles??”, siis visati toru ära. Nojah. Ju siis ei osanud. Lähme siis kohale.
Ootasime.
Ja see oli üks parimaid otsuseid, sest lõpuks saime me kõikidele küsimustele vastused.
Kool ise ei näinud just kõige vingem välja. Suur telliskividest maja, mis ümbritsetud hiigelsuure metallist aiaga. Nagu peaaegu kõik koolimajad siin… Aga mis seal ikka. Astusime sisse ja Kent läks direktori juurde infot küsima. Paluti oodata ja umbes 20 minuti pärast saime jutule. Esiteks oskas direktor inglise keelt. Seega saime teada, et me tõesti oleme avaldusetega hiljaks jäänud ja tõesti on kõik kohad Estepona koolides täitunud. Aga et me ei muretseks. Ta andis meile avaldused ning koos temaga täitsime need ära. Ma ei kujuta ettegi, kui me oleks pidanud neid üksi täitma. 4 lehekülge hispaania keelset teksti ja siis hunnik lünkasid. Seejärel tegi ta meie ja laste passidest koopiad ning veel lisaks läks vaja mõlemast poisist 3 passipilti. Kuna me olime need NIE numbri jaoks juba teinud, siis olid nad meil olemas. Seejärel oligi kõik. Ta lubas meile septembri esimesel nädalal helistada ja lubas ka anda endast parima, et lapsed saaksid samasse klassi. Mis on eriti huvitav…kuigi Chris on 7 ja Kenneth 6, siis lähevad nad mõlemad esimesse. Seega päris vahva on neil koos kooli minna.
Kuna ma olen päris palju kuulnud, et kooli headus sõltub direktorist ja selle kooli direktor oli ääretult sümpaatne, siis panime ka selle sama kooli oma number 1 eelistuseks. Kuidas me oskakski mõnd teist kooli eelistada. Kõik lapsed, keda me nägime, olid ülimalt sõbralikud ja rõõmsameelsed, direktor oli abivalmis ja intelligentne. Kõik, mida me nägime..kõik meeldis. Seega tänu sellele direktorile said kõik meie küsimused vastused ja murekoorem laste koolimineku pärast õlult visatud. Juhuuuu! Tõesti super hea tunne!
Mida ma selgeks sain?
- Kõik oleks olnud kõvasti lihtsam, kui me oleks siia tulnud aasta varem. Siis oleks olnud rahulikult aeg, et teha järgnevad toimingud…
- Kõige parema kooli otsimine võib üsna keerukaks kujuneda, sest siin ei ole mingit andmebaasi. Kooi headus pidavat direktorist olenema. Seega…
- Otsi endale unistuste piirkond. Koht, kus on hea olla ja lastele meeldib. Seejärel rendi(osta) endale kodu võimalikult kooli lähedale(kui tahad, et laps saaks kodu lähedal koolis käia…siin on punktisüsteem. Kodu lähedus annab päris palju punkte).
- Mine käi nendes koolides koha peal ja küsi infot. Koolidel on erinev süsteem ja erinevad nõudmised. Parima kvaliteediga info saad koolist.
- Kui oled liiga hilja Hispaaniasse jõudnud, siis ära muretse! Lapsed ei jää kooli panemata. Aga lihtsalt aega on vähem. Aga alati saab kooli vahetada. Kui ikka kool ei meeldi või kolid, siis otsid uue kooli.
- Kui kahtled, kas valida eesti keelse või hispaania keelse õppega kool, siis mõtle, kas soovid Hispaaniasse jääda pikemaks või oled siin ajutiselt. Ajutiselt olles tasuks ehk valida eesti keelne kool.
- Mida kindlasti vaja läheb? Empadronamiento. Ehk siis lähed valda ja annad teada, et ma elan siin linnas ja siin aadressil. Seda on vaja igas koolis.
Aga tuju on hea! Lõpuks on avaldused sisse antud ja lapsed ei jäägi kooli panemata!
0 kommentaari:
Postita kommentaar