Liisbett: Kui palju on väärt vanaisa auklikud Calvin Kleini allerid?

Avastasin täna facebooki sirvides ühe toreda müügikuulutuse, kus pakkumisel oli antiikse välimusega riidekapp. Kapist veel enam hakkas silma hind, mis ei olnudki samaväärne kolme uue kapiga. Põrnitsesin antud pakkumist mõnda aega kui juba tõttas appi hinnateadlik naisterahvas, kes kommentaariumis kraaksuma hakkas. “Issand jumal! Selline hind. Pane kohe pool juurde, ausalt ka! Ma ise küll sellise hinnaga ei müüks..”

Enamus eestlaste arusaam asjade hindamisel tundub olevat just nimelt selline...pool juurde. Võta mõistlik hind ja pane sinna pool otsa! Vahet ei ole, mida müüa.

Võtame siis ühe näite. Leiad vanaisa pööningult Calvin Kleini allerid. Kuna need on Calvin Klein, siis on need raudselt müüdavad. Lööd kiirelt google lahti ja selgub, et lausa Calvin Kleini üks esimesi väljalaskeid. Omal ajal maksid 10 rubla. Kuna Eestis neid saada ei olnud, siis arvutame juurde ka selle, et vanaisa käis neid Moskvas ostmas. Seega kokku 70 rubla, mis oli umbes pool vanaisa palka. No tegelikult saad ju aru, et ega vanaisa vene ajal teenitud pool palka ei ole päris sama, mis see praegusel ajal..Seega viis sotti päris ei ole, aga no 200 raudselt! Ikkagi vanaisa trussikud! Kui need nüüd Ostasse lükata ja pealkirjaks “Vinatge” ja “Calvin Klein” ja “esimene väljalase” panna, siis raudselt kõik jooksevad sinu vanaisa aluspükste peale tormi, seega sa panen pool veel otsa hinnale, sest siis on sul võimalus nende eest veel erit palju pappi saada!

Või siis maja müük. Juba 5 aastat on olnud unistus Tallinnast Võrru kolida ja seega otsustatakse maja maha müüa. Minimaalseks hinnaks pannakse loomulikult ostuhind, sest muidu ju kaotaks raha!!  See, et maja osteti kinnisvarabuumi ajal 125 000 eest ning praegu on maksimaalseks turuhinnaks 100 000 ei ole üldse oluline. Alla 125 000 ei ole nõus! Ja siis Mari ja Vello käivad mööda oma maja ja arutlevad omakeskis, et näed kallis Vello…siia me panime oma kätega uue põranda. Põrandalauad on ju täispuidust ja maksid omal ajal üle 2000 euro. Tööaeg ka juurde. See ju kohe tõstab hinda. Ja katus! Katuse panime ka. Ja veevärk on ju sinu enda kätega ehitatud. Ja kui läbi on arutatud kõik kulutused alates sellest papüürusest, mis Egiptusest toodud ja seina löödud, lõpetades muruseemne kilohinnani välja, siis saadakse maja hinnaks 150 000 eur ja ei sentigi vähem! See, et naaber oma maja 100 000 müüb ei ole oluline, sest kuigi tema maja on täpselt samasugune ning täpselt samal ajal ostetud, siis tema aias on ainult punased sõstrad ja sinul on llisaks kolmele eri sorti sõstrapuule ka maasikad, tomatid ja kurgid, mis kõik oma kätega maa sisse pandud. Ja siis võetakse vahele maakler, kelle jutt turuhinnast läheb Mari ja Vello kõrvadest sama kiirelt välja nagu ta sinna jõudis. Kui üldse jõudsis. Ja nõnda peab vaene maakler müüma maja, mida müüa ei olegi võimalik. Pärast 2 aastat ja 10 erinevat maaklerit on ikkagi süüdi maakler, kes ei näe, et sellel majal on oma kätega pandud voodrilaudis ja seega ei saa see maja olla sentigi odavam, kui 150 000 eurot…Ja nõnda lähevad Mari ja Vello iagl õhtul magama oma Tallinnas asuvas majakeses ja räägivad kurdavad, kuidas korralikke maaklereid pole kusagilt saada…Naaber on ammu oma maja juba maha müünud ...Aga tal ju oligi nigelamas seisus see maja, eks ole? Sellepärast oli hind madalam…

Täpselt sama on nii auto, kaamera või kasutatud pottide komplekti müümisega… 

Vahel on tunne, et asjade hindamise loogika ongi selline, et ostuhind+sentimentaalne väärtus+parendused.

“Näete. Mul on siin vana veneaegne liimpuidust riidekapp. Kui nüüd ümber arvutada, siis maksin ma selle eest 200 rubla..või tähendab eurot ja see 25 aastat kapi peale kogunenud tolm on ka raudselt kullahinda väärt…seega 450ga oleks ju poolmuidu ära antud!”

Ma ju käisin sellega euroopa tripil. Ja millised mälestused, kui see Tallinn-Tartu maanteel katki läks ja ma mitu kilomeetrit lükkasin seda. Aga see, kellele sa müüa proovid seda autot, ei ole selle autoga Pariisisi käinud ja ei lükanud koos sinuga seda…Seega tema jaoks ei maksa sinu sentimentaalsed väärtused mitte ühte sentigi. 

Ja siis istutakse oma elu jooksul kogutud kraami otsas. Tahaks nagu uut kappi osta, aga no ei saa ju vana hinda alla lasta. Parem topitakse kõik keldrisse mädanema või garaazi roostetama.

Huvitav on muidugi see, et kui müümisel pannakse pool juurde, siis ostmisel tahetakse pool alla saada. Eriti autode ostu puhul. Me oleme aastate jooksul kokku müünud umbes 7 autot. Krooni ajal küsiti 1000 krooni alla..nüüd euro ajal küsitakse 1000 euri alla. 

Mõni aeg tagasi müüsime oma autot. Kuna me tahtsime kiiret vahetust, siis panime turu kõige madalama hinna. Kui ma nüüd ei eksi, siis oli meil auto 7000 müügis. Ja ma arvan, et meile tuli umbes 10 sõnumit sisuga, et 5000 ja KOHE võtan ära. Täna tulen! 5 minutiga olen ukse taga. Sulas maksan. DIIL???? Tegelikult ka või? Üks oli veel mõnda vahva ja pakkus 4000. Lubas ka sulaga kohale joosta. Mida sa ütled sellistele siis? 

Samas on igale asjale ostja. Ka lumehunnikule.

Kas Teil on olnud olukorda, kui olete tahtnud osta näiteks esikusse peeglit või lapsele voodi aga odavam on tulnud poest uuena osta?