Liisbett: Kuidas saada NIE numbrit? Osa I

Kuidas me saime lõpuks NIE number ehk siis "Numero de Identidad de Extranjero". Kuna sellega läks üsna kaua aega, siis ma jagan selle loo kolme osasse, et jutt liiga pikaks ei veni. Kaks osa sellest, kuidas meie seda tegime ja üks osa sellest, kuidas tegelikult seda teha võiks. Aga ilma pikema jutuda siis....

Ma arvan, et me pole ainukesed lollid, kes ilma suuremate teadmisteta Hispaaniasse on kolinud. Teadmiste all pean ma silmas, et mida vaja on, et siin kuuma päikese all inimese kombel eksisteerida.

Ehk siis tore on siia tulla ja neid imelisi mägesid ja silmapiiri taha ulatuvat ookeanit vaadata, aga kui sa juhtumisi õhust ja armastusest ei ela ja mõne maha jäetud maja või kuusealusega ei lepi, siis ilma NIE numbrita ei saa midagi tehtud. Seega näiteks, kui sul läheb internetti vaja, siis on kaks võimalust. Kas sa jäädki ostma neid “Prepaid” kaarte, kus üks GB maksab 10 euri või sa muretsed endale NIE numbri ja saad endale lubada lepingut, kus 1GB on 1 EUR. Kumma sina valiksid? Ilma NIE numbrita on ka üürilepingut võimatu saada ja tööle minemisest võib vist ainult unistada. 

Esimene samm NIE numbrini oli meil google. Ehk siis enese harimine antud teemal. Ma lugesin läbi lugematu arv foorumeid, blogi postitusi ja arikleid antud teemal. Nii eesti keeles kui ka inglise keeles. Esimene asi, mis ma avastasin oli see, et ma oleks ka Eestis Hispaania saatkonnas saanud avalduse ära teha. Juhhei! No selle jaoks on nüüd vist hilja. Ja siis hakkas seda infot tulema. Seinast seina! Üks ütles, et NIE avaldust saab teha kõikides politseijaoskondades, mine kohale ja sulle kantakse see number kuldsel kandikul otse käte vahele. Teine kaagutas, et ainult suuremates politseijaoskondades tehakse seda numbrit ja soovitas Estepona või Marbella jaoskonda. Kolmas teatas, et kohale tuleb minna vara hommikul enne kuke kiremist, teha politseijaoskonna ukse taga kolm kükki ja siis minna järjekorda, mis ulatub silmapiiri taha. Ja kui veab, siis antakse sulle mingi paber, mille alusel sind vastu võetakse. Vahel juhtub nii, et osad jäävadki ilma ja peavad järgmine päev tulema. Neljas ütles üldse, et sellise jamaga pole mõtet oma käsi määrida ja palka endale keegi, kes sinu jaoks need asjad ära teeb. Uurisin seda ka, kallis oli! Ja ma olen põikpäine ja arvasin, et see pole midagi nii keeruline ja puha. 

Ehk siis mida ma sellest kõigest õppisin? Kindlasti tuleb kohale minna politseijaoskonda ja võtta kaasa pass, passi koopia ja passipildid. Ülejäänud info oli liiga seinast seina, et seda tõe pähe võtta. Seega mugavdasime seda enda jaoks sobivaks ja läksime Estepona politseijaoskonda. Jõudsime kohale kell 11, sest kes see kaine mõistusega inimene veaks end enne kuke kiremist kohale? Sellel ajal me veel magasime… 

Esimene asi, mida me märkasime oli see, et mingit järjekorda ei eksisteeri. Inimesed istuvad toolidel ja ootavad rahulikult. Inimesi oli vähe, seega lootsime, et saame kähku laua taha ja asjad tehtud. Ja siis me ootasime ja ootasime. Üsna kähku saime pihta, et mingit elavat järjekorda, nagu internetis lubati, ei ole. Kutsuti nimepidi. Iga kord, kui veel viimane üksik hunt istus tooli peal ja me siis lootsime, et kohe saame ka, siis ilus ukse peale kaheksa liikmeline perekond ja lootus kadus. Kahe tunni pärast lahkusime tulemusteta ja mõtlesime, et tuleme siis järgmine päev pisut varem. Aga positiivne oli see, et lapsed said sealt ühe politseinikust sõbra, kes aeg-ajalt poistele mustkunstitrikke tegi.

Järgmine päev olime siis natuke varem kohal. Taas ootasime mitu tundi lootes, et ehk õnnestub kusagile vahele saada. Poisid said jälle oma uue sõbraga juttu ajada, seega neile ei olnud see ootamine nii masendav. Enamus ajast oli leti taga üks naisterahvas, kes oskas ka suurepäraselt inglise keelt. Seega lootsime, et saame informatsiooni, mida me edasi peaks tegema. Vahepeal olime ka uut infot saanud, et enne oleks pidanud ette helistama ja aja kokku leppima. Seda infot ei õnnestunud mul kusagilt interntiavarustest üles leida. Kindlasti see kusagil oli, aga kadus lihtsalt selle infohunniku alla ära. 

Silt akna peal. Palun helista ja lepi aeg kokku!

 Mingi hetk hakkas rahvast aina vähemaks jääma ja kui oli juba lootust leti taha saada, siis toimus politseinike vahetus. Ehk siis inglise keelt kõnelev politseinik lahkus ja asemele tuli selline vanem meesterahvas, kes rääkis ainult hispaania keelt. Aga kuna keegi otseselt tema juurde ei jooksnud, siis istusime maha ja tegime näo, et me teame täpselt, mida me teeme. Seletasime, et meil on NIE numbrit vaja ja lükkasime oma dokumendid talle kätte. Tema andis meile dokumendid koos kahe eksemplari paberitega tagasi ja kritseldas ühe äärele 13.06 ja kellaaja. Vaatasime talle küsivalt otsa aga selge oli see, et oma olematu hispaania keelega me rohkem infot tema käest ei saa. Seega tõusime laua tagant püsti ja lahkusime. Ma ei saanud üldse aru, mis toimub.  Internetis oli ju kirjas, et lähed ja täidad koos politseinikuga paberid ja juba järgmine päev on sul NIE number olemas. Kuidas ma siis nüüd 3 nädalat pean ootama?? Kent oli veel rohkem segaduses, sest tema usaldas seda infot, mis mina netist välja kaevasin ja eeldas, et ma olen jube haritud antud teemas ja tean kõike. Ainuke asi, mida ma aga teadsin oli see, et üks paber on NIE avaldus ja teine peaks panka minema. Kõik! Kent juba mainis, et oleks võinud ikkagi seda teenust kasutada, sest kõik see on igavene jama ja tal hakkab vaikselt juba siibrisse viskama…

Siis tuli nädalavahetus ehk siis paar päeva sai politseinikest puhata. Selle aja jooksul üritasin ma need paberid ära täita. Kõik on hispaania keeles, seega kasutasin nii interneti abi, kust leidsin selle avalduse inglise keelde tõlgituna ja oma sõbranna abi, kes aitas mul täita selle riigilõivu paberi. Mingi hetk aga keegi mainis meile, et me peaksime lastele ka NIE numbrid tegema, sest neid läheb tõenäoliselt koolis vaja. 100% kindel info ei olnud aga riskida pole ka mõtet. Hiljem uuesti seda jama läbi ei taha teha. Aga see tõstatas uue probleemi. Meil on pabereid ainult kahele. NIE avaldused sai ilusti uued välja printida ja ka laste passikoopiad said tehtud aga need riigilõivu paberid olid kolmekordsed ja nende kollaste koopiapaberitega…Seega lootus oli, et ehk jagatakse pangas ka neid. Uuesti kaks päeva paberite pärast kuidagi järjekorras istuda ei taha. 

Esmaspäeval pidime oma Estepona üürika ära andma. Seega see päev me politseijaoskonda ei jõudnud. Enne lahkumist käisime veel poistest passipilte tegemas ja otsustasime, et käime pangast ka läbi ja maksame riigilõivud ära. Kusjuures sellega on ka hea lugu. Internett väitis targalt, et selleks, et riigilõivu maksma peab varavalges seal kohal olema ja järjekorras ootama ja võib-olla juhtub, et üldse ei saa. Kuna me aga mitte kuhugi varavalges ei jõua ja varasemad kogemused näitasid, et internett ei tea midagi, siis sadasime 5 minutit enne sulgemist esimesse ettejuhtuvasse panga sisse. Ühtegi inimest seal ei olnud järjekorras, seega läksime kohe leti äärde ja ladusime oma paberid lauale. Hea uudis oli see, et me saime maksta. Halb uudis oli see, et neid avaldusi me ikkagi ei saanud. Seega jälle politseijaoskonda… Vahepeal olime me otsustanud, et kuna me lihtsalt ei suuda seal Estepona politseijaoskonnas enam istuda ja neid vanu laudu vahtida, mille peal on monitorid, mis omakorda on toetatud raamatuhunniku peale, et nad kõrgemal oleks, siis läheme Marbellasse. Ehk seal on õnne rohkem. Kell oli aga hiline, seega järgmine päev.

Chris passipilti tegemas

Jätkub...