Kuidas MITTE olla odav klikihoor pluss edu saladus.

Ma tahtsin sellest juba eile kirjutada, aga mul õnnestus iga kord pool postitust ümber kirjutada, kui ma “viimast korda” seda üle lugesin, sest ma nii väga tahtsin kogu selle teema viimase peal kirja panna. Sest ma iga jumala kord valan oma hinge nende postituste sisse, mida ma kirjutan! Ja siis tuleb üks geenius ja kirjutab kokku sellise üllitise, et hoia ja keela ja mul kukkusid kogu selle jama peale roosad prillid põrandale puruks ja nüüd ma pean oma mõtteid peas korrastama, et jälle uskuma hakata, et tegelikult on kõik inimesed ilusad ja head, mitte kahepalgelised tõprad.

Ma tahaksin alustada sellest, et mis kuradi põhjusel on vaja teisi inimesi arvustada nende valikute pärast. Ok! Ma saan aru, et kui su parim sõber hakkab kaljult alla hüppama, siis on ehk mõistlik plaani pisut kritiseerida ja asi pikemalt läbi arutleda. Selle jaoks ei pea Oprah olema, et aru saada, millega see plaan lõppeda võib ja mõista, et see ei ole koht, kus peaks hõikama, et kas sa tahad, et ma lükkaks sulle pisut hoogu juurde??! Ma mõtlen just neid olukordi, kui inimene on valinud endale seemendaja elukutse ja siis tuled sina kritiseerima, et sina küll nõnda ei teeks ja elus on ikka palju paremaid alasid (kusjuures mul on au tunda ühte selle ala esindajat). Veel totram on kogu see situatsioon siis, kui inimene ise ka parasjagu seemendamisega tegeleb ja siis sealt kõrvalt targutama kukub. Ma olen ise ka küll seemendaja, aga ainult poole kohaga ja teen seda ikka täiesti teistmoodi ja see teeb mind ikka nõnda palju paremaks.

Ma lihtsalt ei kujuta ette, et üks endast ja teistest lugupidav Äripäeva ajakirjanik vorbib valmis artikli, kus ta teeb maha elu24 ajakirjanikke, sest need ei oska ikka tõsistel teemadel kirjutada ja topivad internetiavarustesse mingit mõttetut jama. 

Igatahes on lugu lihtsalt selles, et mul õnnestus sattuda ühe blogipostituse peale, kus selgus, et on olemas terve grupp blogijaid, kes on siin maailmas ainult selleks, et saada kuulsaks ja jagavad sellepärast ilmselgelt liiga palju detailse oma elust. Kui palju on liiga palju? Palun selgitage mulle ära, et kus see piir täpselt jookseb? Mingid kriteeriumid peaksid paigas olema? Siis on lihtsam mitte nõmedaks klikihooraks hakata.

Selleks, et olla normaalne ja mitte liiga palju detaile jagav blogija, pead sa järgneva järgmiseid punkte:

• Sa ei tohi kirjutada absoluutselt kõigest. Ootan ettepanekuid, kus jookseb piir kõige ja mitte kõige vahel...
• Sa ei tohi omada kapis ainult musti ja valgeid riideid. On normaalne omada ka teisi värve. Isegi, kui sulle meeldivad ainult mustad ja valge riided. Võib lihtsalt tekkida oht, et keegi saab valesti aru ja nõnda langed sa "klikihoora" kategooriasse. Seda me ei taha!
• Sa ei tohi osta kosmeetikat, mis on parasjagu hästi popp. Isegi, kui sulle see meeldib. Loe eelmise punkti lõppu.
• Kodu võiks olla ikka nagu normaalsete inimeste kodu. Mingid popid kriidivärvid ja seinte mustaks võõpamise võiks ära unustada. Kes sa enda arvates oled?
• Oma toitu taldrikul ei tohi ilusti sättida. Loe eelnevaid punkte uuesti, kui sa veel aru ei saanud, miks see paha on.
• Tee kõike mõistlikuse piires. Liiga palju Insta pilte või Facebooki update teeb sinust odava tähelepanu otsija. Ole ikka normaalne! Nagu kõik teised. 
• Ära kirjuta teemadel, mis sinu lugejatele meeldivad. Isegi, kui nad tahavad teada selle koogiretsepti, mille pilti nad eile su Instas nägid..ära jumala eest neile seda paku! Sest sa ei ole odav klikihoor! Sa oled korralik blogija, kes kirjutab teemadel, mis on normaalsed! Eks ole!
• Kui sa abielluma hakkad, siis ära jumala eest pane kirja kõiki detaile. Pulmakutsed, kleit, meik, külalised, dekoratsioonid, ilupildid. Ära tee nendest eraldi postitusi. See võib tekitada mulje, et sa üritad oma pulmadest viimast välja pigistada ja endale uusi fänne saada! Ära sellist viga tee!

Teiseks ma tahaksin edust rääkida. Tuleb välja, et on leitud imeline retsept, kuidas saada kuulsaks blogijaks. Selleks on vaja sitaks hästi kirjutada. Kui sa seda ei oska, siis võid heaga endale kriipsu peale tõmmata, sest sinuga on jokk. Mine kobi ära kivi alla. Sul ei ole tulevikku! Teiseks on vaja rasedaks jääda. Persse! Siin läheb minu jaoks nüüd kõik aia taha, sest mul juba kaks huligaani jooksevad kodus ringi ja ma vabatahtlikult pagendaks end mõnda kinnipidamisasutusse, kui ma veel ühega peaks hakkama saama. Seega mul vist polegi lootust.

No igatahes pidavat nendest kahest küll ja veel olema enamus blogijate jaoks. Edu saladus on paljastatud! Või kas on?

Kas eduks piisab sellest, et sa oled rase, teed pulmad, kajastad igat detaili oma elust, värvid huuled tulipunaseks ja siis käid ja kirjutad? Või on edukad need blogijad, kes on järjekindlad. Kes iga päev näevad vaeva, et midagi suurt üles ehitada. Kellel on visioon. Kes kirjutavad, sest neile meeldib kirjutada. Kes kirjutavad oma lugejate jaoks ja saavad aru, millised on need teemad, mida nende lugejad näha tahavad. Kellel on olemas absoluutselt kõik iseloomujooned ja kes oskavad neid mästertasemel vallata just õiges koguses ja õigel ajal. Kes oskavad analüüsida ja saavad aru, mis on need iseloomuomadused, mis lugejatele kõige rohkem meeldivad ja siis oskavad neid rõhutada. Sest no natuke üle vindi võiks ju ikka olla. Aga siiralt! Mitte nii palju, et üle viskaks..Kas edukad on need, kes sätivad oma toitu taldriku peal nii kaua kuni see jahtunud on või need, kes lähevad magama siis, kui kõik teised juba ammu sügavas unes on? Kes ärkavad varahommikul, et neil oleks rohkem aega oma eesmärkidele lähemale jõuda?

Selleks, et olla edukas peab sul olema see miski, mida teistel ei ole. 

Kui su unistus on saada heaks blogijaks, siis ei piisa sellest, et sa enda toa seinad mustaks võõpad ja Kylie Jenneri lipglossi ostad. Siis ei piisa sellest, et sa H&M viimast kollektsiooni tead või Eesti presidendi onupoega isiklikult tunned. Edukaks ei saa ainult sellega, et sa jagad igat detaili oma elust. Sa pead olema faking segane! Sa pead olema võimalikult imelik ja äge ja eriline! Ja kui keegi tuleb ütlema, et sinu valitud viis edukaks saamiseks on vale, siis näita keskmist sõrme ja pane edasi. Või kui sa pisut tagasihoidlikum oled, siis naerata viisakalt ja mine edasi. Sest normaalsusega ei jõua mitte kuhugi. Kõik edukad inimesed ongi segased! Roki täiega!